Tsim Chai Kee Noodle

Hong Kong on foodie-tüüpi tegelastele tõsine väljakutse, selle linna menüü on lõputu kulinaarne seiklus. Üks koht kuhu hea juhuse tahtel lõunatama eksisin on maailma pikima eskalaatori all asuv Tsim Chai Kee Noodle, mis oma kirjelduses reklaamib end pirakaid wonton nuudeid pakkuva asutusena. Muuseas on tegemist Michelin'i poolt odavamas otsas kiita saanud restoraniga. Peale uinutavalt pikka ja palavat eskalaatorisõitu paras peatuspaik.



Hongkongilikult väikeses ruumis oli trobikond laudu ja samapalju inimesi, paariminutilise ootamise järgi avanes vaba koht ning sekund hiljem soovis tädi meilt tellimust - tegemist on suurele linnale omase reipa tempoga. Valisin kohalike soovitusi järgides krevettidega täidetud pelmeenid kollaste nuudlitega supis. Elamus saabus paari minutiga ja oli väga hõrk, omal valikul võis veel vürtsikat kastet supile juurde lisada. Tõepoolest pirakas supp, võttis poole pealt juba naha kergelt märjaks. Seal restoranis konditsioneeri ei kasutatud, aseaineks oli külm purk koolat.

Väga tore, et leidub toidutegijaid, kes suudavad ühes maailma kallimas ja tihedamini asustatud kesklinnas pakkuda nõnda maitsvat lõunasööki kõigest 3€ eest, võrdlusena on näiteks korterite hinnatase Hong Kongis ca 17000€ ruutmeetri kohta. Illustreerimaks põhjusi, miks paljud sealsed noored päris varajase keskeani oma venna või õega vanemate juures tuba jagavad, lisan pildi ühest Hong Kongi eluolu käsitleval näitusel leidunud interaktiivsest väljapanekust. Sellest paremal vaade pimestavalt uhkele linnapildile, kus Kowlooni ja Hong Kong Islandi vahet sõitva Starferry ühe otsa pilet maksab ca 0,3€. Lõbusad kontrastid.

Tsim Chai Kee Noodle
Shop B, G/F Jade Centre, 98 Wellington Street, Central, Hong Kong

Nuudlisupp krevettidega täidetud pelmeenidega 25 HKD
Coca Cola 330ml 5 HKD

10/10

Nordea Lounge

Lennart Meri Tallinna raudlinnujaama turvakontrolli läbinutele viib üks trepp (lift samuti valikus) kunded korruse võrra kõrgemale, äriklassi ootesaali Nordea Lounge. Sisenedes tervitavad rõõmsad lennujaamatädid, kes kontrollivad professionaalselt minu peatselt aeguvate lennumiilide eest muretsetud ligipääsuõiguseid ning lubavad sisse. Olen sellesse üsna suurde saali saabudes (ca sama suur kui Rahwa Resto) külaline nr 2. Seega on saadaval väga erineva iseloomuga istekohti, valisin ergonoomilise tammepuust käetugedega tugitooli mille komplekti kuulub ka väike tumba väsinud jalgadele. Väikese ümmarguse kohvilaua kõrval on veel võltskamin ning kamina kohal üleskeeratav pommiga kell. Viimane on küll üsna ebaharilik aga siiski omamoodi tervitatav nähtus kaasaegse lennujaama kohta, natuke teeb ettevaatlikuks, et kas ikka näitab õiget aega. Kõrvaloleval pilt on osaliselt illustreeriv, aga vaated kaminaäärsest tugitoolist on tõesti väga head.

Iseteeninduslik lett on üllatavalt rikkalik. Hamba alla pakutakse erinevaid salateid, suupisteid, pirukaid, võileibu, puuvilju ja sooja suppi. Jookide valikus on nii mahla, veini, vett, kohvi, teed, vaadiõlut kui ka kapitäis kõrge suhkrusisaldusega karastusjooke. Eelroaks valisin lõhesaia ja mozarellaga mini-croissant'i. Värsked ja meeldivad suupisted, sobisid Tšiili Cabernet Sauvignon'i kõrvale kakrass. Supiks täna kreemine peedisupp, väga maitsev koos röstitud saiakrõbuskitega. Kõht täis, reisiks valmis ja lõõgastunud - täpselt, mida üks lounge pakkuma peaks.

Tulin spetsiaalselt kaks tundi enne lendu kohale, et jõuaks selle arvustuse teha. Snäkkimise ja lennukite vahtimise kõrvalt jõudsin teha ka paar ringkäiku ning leidsin veel pesemisvõimaluse, magamiskapsli, massaažitoolid, raamatukogu, arvutinurga ja väliterassi. Tegevust jätkub, järgmise korrani!

Nordea Lounge
Lennart Meri Tallinna Lennujaam

Tartu mnt 101
Tallinn

10/10

Sepa Baar

Kui keegi taas Tartu kesklinnast vangla poole sõidab, jääb Ropka lõputute töölissööklate jadas teele Sepa Baar. Väärikate baaride seltskonnast saab see asutus automaatse disklahvi avamisaegade kümnest kolmeni - päeval - pärast. Kuskil eksisteerib siiski mingi pühendatud seltskond, kes on saanud nautida seda lokaali oma tõelises eheduses, sest külalisteraamatu sissekanded viitavad lõbusatele õhtutele ning maitsvatele roogadele. Meil kahjuks ei õnnestunud kogeda kumbagi.

Sepa Baari ajalugu teadmata jääb mõistatuseks, kas 90ndate lõpu sisekujundus on ajastu jäänuk või tahtlik katse meeldida vanemale põlvkonnale. Sind tervitavad kroomitud torudest mööbel, ported seinal, ümmargused lauad ning mustriline vakstu. Tuttav on ka merekarbimustriga off-white serviis.

Teenindus on kiire ning sööjad veelgi kiiremad. Meie einestamise ajal jõudsid kõik lauad vahetuda umbes kaks korda, kusjuures leti ees oli stabiilselt järjekord. Igaks juhuks mainin, et see toimus 20 minuti jooksul. Ülejäänud kliendid on sõbralikud ning vahendavad laudade vahel liikuvaid 2-3 liitriseid tšilli- või ketšupipudeleid.

Toidud saabuvad kahe-kolme minuti jooksul ning menüü koosneb tõelisele sööklale kohaselt šnitslitest, praetud lihadest ja erinevas vormis kotlettidest/biifsteekidest. Puudu ei ole ka klassikalised supid, heeringad jms kraam - valikut on. Võrreldes muude sööklatega, siis prantsusepärane sealiha (mõnes sööklas on tegemist ka venepärase sealihaga) ei suutnud muljet avaldada ja veel vähem tegi seda liha praetud sibulatega. Koka kiituseks võib välja tuua, et porgand oli riivitud ühtlaselt ning tatar täitsa õige krõmpsuga. Kohv on joodav.

Sepa Baari kategooriaks annaks öökla, mille ainsaks positiivseks noodiks jääb kiirus - keskmine inimene veedab seal alla 10 minuti.

Sepa Baar
Sepa 26, Tartu

Praed 2,5€-4€
Supid ~2€
Kohv 1€
Kraanivett antakse tasuta

Hindeks 3/10

Rahwa Resto

Veidi enne vanglat, jäätmejaama ning kahtlase Sepa turu vahel paikneb Rahwa Resto. Kella 17ni lahti olev asutus klassifitseerub ilmselgelt sööklaks, vahet pole mida eksitavat tema nimesse kirjutada. Kusjuures, vanamoodsalt kirjutatud rahwas ja sõna resto koostöös logoga, mis kujutab endast Kalevipoega lusikaga astumas läbi Peipsi järve, võivad tekitada esimese hooga lootuse, et siin arendatakse uut põhjamaist gastronoomiat, ühendades traditsioonid moega. Oh ei, rahwas viitab ilmselgelt avatust kõigile, sest sööklate põhiklientuuri moodustavad ju töölised oma värvikirevas kostüümide gammas. Koos võib siin einestada tunkedes ehitajate, pintsaklipslaste ning äratundmatut ametit pidavate härradega, kes eelistavad pseudo-Armani halli dresskostüümi.

Lahtiolekuaeg ja interjöör on selgelt sööklalikud, kuid boonuspunktid annaksin moodsa sisustuse eest. Letitagune sein on värvitud kriidisõbralikult mustaks ning seda ehib pirakas menüü, mööbel on helebeež ja puidust. Midagi sellist, mida ilmselt Eesti ettevõtjad toodavad nimetutes karpides rootslastele ning seejärel peale Svenssonite logoga kaunistamist liiguvad nad edasi Euroopat vallutama mitmekordse juurdehindlusega. Kõik lauad olid kaunistatud Ikea-Hiina koostöös valminud linikutega.

Päevapraad ja -supp olid maitsvad ning menüü sammuke edasi klassikalisest tehasesööklast. Ehk siis, tegemist ei olnud šnitsliga ning supp sisaldas isegi kookospiima.

On murettekitav tõsiasi, et Tartus ei ole ühtegi mõistliku hinna-kvaliteedi suhtega hamburgerit. Seetõttu haaras seinalt loetud sõna grillburger kohe pilgu. Pärast viieteist minutilist ootamist oli toit laual. Esiteks, peab kiitma esitlust. Burger ja friikad olid paigutatud kaunis põnevalt disainitud lainelisele taldrikule, mis andis tunda, et nii kokk kui juhataja on tahtnud anda oma parima. Friikad ei avaldanud muljet ning kastmeks oli majoneesi-ketšupi segu. Kuid peaesineja - lehtsalat, värske kurk, tomat, marineeritud punane sibul, muna, peekon, juust, hakkkotlet saiade vahel. Pean tunnistama, et koostise järgi võiks olla tegemist praktiliselt minu ideaalse burgeriga. Kuid reaalsus on veidi teine, hakkkotlet on ülemaitsestatud ja -üleküpsetatud, millest on veidi kahju. Samuti, suvaline Eesti kollane juust ei anna mingit maitset, burgerid vajavad midagi krehvtisemat, nt Cheddar. Kõik muu toimis hästi, jättes sellise veidi koduse tunde. Üldiselt oli tegemist täitsa maitsva kooslusega, kuid Tartus pole siiani veel burgerit, mille tõttu tasuks autosse istuda ja sealt ka väljuda. Jääme ootama!

Müstiliseks jääb veel Kalevipoja kujutlus logol, sest ülejäänud menüü koosneb üsna põnevatest einetest nagu grillribid, ameerika- ja itaaliapärased salatid, mehhikopärased road jne. Jääb variant, et Kalevipoeg käib oma hiigellusikaga kaugete maade toite eesti rahwale tutvustamiseks toomas.

Rahwa Resto
Turu 45B, Tartu

Päevapraad - 3,6€
Päevasupp - 2,2€
Grillburger - 6€

Hindeks 6/10

Hiina restoran Kung Fu

Tartu Raatusest 2 minuti kaugusel asub Hiina restoran Kung Fu. Täpset vanust ei oska öelda, aga see võib ulatuda aega, kui veel kõrval asuva baari Illegaard klientuuriks olid boheemlased.


Kung Fu interjöör koosneb punasest tellisest, puidust mööblist, punastest õnne toovatest ripatsitest ning mõningatest seinamaalidest, mida võib leida Pekingi Pānjiāyuáni (潘家园) turult väikese varanduse ehk mõne kopika eest. Siiski, peab möönma, et sarnast miljööd võib vabalt kohata ka mõnes Hiina mägilinnas, kus on parematel aegadel ehitatud toekamaid maju; puudub vaid elava tulega ahi keset tuba. Kõrvu paitavad mandariinikeelsed poplaulud, olles piisavalt meeldiva valjususega, et mitte sind ülemääraselt ärritada.

Menüü sisaldab Hiina klassikat Kung Bao kanast Sechuani veiseni. Pelmeenid olid meeldivad, ent igavad, meenutades rohkem Siberi maitseid kui mandri-Hiina võlusid. Seevastu peakoka retsepti järgi baklažaan ja Mao Zedongi lemmikuks tituleeritud magushapu sealiha olid oivalised. Ainuüksi nende roogade pärast ei häbeneks taaskord Kung Fu ust avada.

Hiina restoran Kung Fu
Ülikooli 5, Tartu

Hiina Kung Fu pelmeenid - 4,5€
Kung Fu baklažaanid - 5,1€
MaoZhedong lemmikroog - 6,5€
Riis - 1,2€

Õlu - 1,95€
Hiina ploomivein - 3,56€

Hindeks 7/10